Kaalun oma passatile gaasiseadme paigaldamist, esialgne plaan panna II põlvkonna seade (loomulikult on IV parem, kindlam, ökonoomsem jne, seda pole vaja üle korrata).
Küsimus tekkis aga mootori ehituse koha pealt.

II põlvkonna gaasiseadmed on end väga hästi õigustanud monopritsesüsteemiga autodel. Kahjuks ei saa seda öelda uuemate elektrooniliste hargpritsega autode kohta, mille mootorite töös võib ette tulla häireid. Eriti puudutab see probleem autosid, mille sisselaskekollektor on valmistatud plastikust. Probleemi põhjuseks on gaasi võimalik plahvatamine sisselaskekollektoris, mis võib põhjustada õhupuhasti või halvemal juhul sisselaskekollektori purunemise.

1,6 74kw peaks olema 8-klapiga mootor, millel hargpritsung. Kas sisselaskekollektor on plastist? Kas on kellelgi kogemusi antud mootoritüübi ja II põlvkonna gaasiseadmega?

Tänud ette.

[Muudetud: 10-1-2010 jmets]

Kas teab keegi kollektori kohta, on see platist või mitte?

Tere, kui sa mainiksid mulle mootori koodi, saan sulle täpselt öelda.

kui IV generatsiooni gaasijuppe vaja siis täitsa olemas ja müügis.

Mootori tüüp: AHL (saksa passis lühend MKB all)

Kollektor alumiiniumist. Õhtuks saab seade peale ja loodetavasti on paari päeva pärast ülevaade olemas. Eks annan tagasisidet.

Niisiis - omajagu kogemust ja üksjagu targem. II põlvkonna hda on detonatsioon, mis tekib sisselaskekollektoris. Igasugune plahvatus toob kaasa õhusurve, mis lõhub plastist lõdvikuid koos karterituulutuse ja veel miski lisaotsaga. Samuti tähendab tugev plahvatus ka õhufiltri hävimist.

Minule paigaldatud II põlvkonna seade otsustas esimest korda detoneerida peale umbes 10 km sõitu. Ja nii edasi iga 10 km järel. Mõningane seadistamine parandas olukorda, kuid kõige ootamatumal hetkel ca korra kuus toimus ikkagi plahvatus ja sellega kaasnev pauk ning taas tuli teibiga kapoti alla minna.

Asi päädis sellega, et ühel hommikul ei andnud gaasiseade enam elumärki. Garantiikorras oleks tulnud vahetada seadme aju, kuid kuna tootja sellele enam tuge ei pakkunud ja analoogi kuskilt saada ei olnud, pidi Pärnu ecotrans tunnistama, et ei ole võimeline seda enam töökorda saama.

Saanud rahalise kompensatsiooni, asusin otsima töökodasid, kes viiks masina üle IV põlvkonnale. Tartust leitud töömehed said umbes päevase tööga hakkama ja viimased kaks kuud on seade töötanud laitmatult ( üle 5000 km sõidetud probleemivabalt). Kütusekulu on keskmiselt 10 l/ 100 km, mis ei ole märkimisväärselt suurem, kui bensiiniga. Paigaldatud paak mahutab ametlikult 53 l, kuid reaalsuses jääb täituvus alla 80% ehk minu puhul 40-50 l vahele. Küll on kokkuhoid märgatav ja nüüdseks on kõik kulutused tarbitud kütuse näol tagasi teenitud.

Ebamugavustest niipalju, et tanklaid on eestis küllaltki vähe, samuti jätab kohati soovida tankurite tehniline seisukord. Eriti hullud on Reola gaasi hallatavad ecom tanklad, kus tankimist ei soovita kellelegi nende ebakvaliteetsete püstolite tõttu. Teistes tanklates probleemi ei ole ja ka naisterahvad saavad tankimisega kenasti hakkama. Tanklaid on kokku 15, enamasti maakonnakeskustes. Olukord on tunduvalt parem Lätis, Leedus ja Poolas, kus on tõenäolisem leida tankla, kus ei müüda diislit, kui asula, kus puudub gaas.

ARK-s registreerimise osas on arvamused vastakad. Ülevaatuspunktid justkui nõuaks, aga pole kindlad. ARK vastab ebalevalt, et justkui võiks, aga ei pea. Kindlam on see ühekordne muudatus vast paigaldusakti alusel sisse viia, kui riskida probleemidega näiteks välisriikides.